"Üksi olles ollakse vabad"
lihtsalt iseendaga. See on kvaliteetaeg, mida vajavad kõik. Saame unistada rahus ja olla
vaikuses. Põgeneda reaalsuse eest, kui kõik tundub mõttetu ja halb. Ainult siis saame olla
tõeliselt vabad, sest mitte keegi teine ei saa röövida meie unistusi ja mõtteid. Aeg, mida veedame
üksi, kuulub vaid meile endile ja mitte kellelegi teisele. Kes meist ei tunneks õnne joovastust,
kui jäädakse üksinda koju. Saab jalad seina peale visata, kõva häälega krooksuda ja paljalt ringi
joosta.
Olen kohanud inimesi, kellel ainult paljast mõttest teise inimesega koos elamisest tulevad
külmajudinad üle keha. Ja tean neid, kes paaniliselt otsivad enda kõrvale kaaslast, sest üksi olla
pole inimese loomuses. Lõpuks jääb ikka iga inimese enda otsustada milliseks eluks ta on
valmis. Nagu ütles George Burns:" õnnelikkus on omada suurt, armastavat, hoolivat, tihedalt
seotud perekonda, aga teises linnas."