sellepärast, et vanemate geneetiline materjal ei sobi kokku. Uus liik saab alguse siis, kui alggrupist eraldub väike rühm ehk rajajapopulatsioon. Uus liik: geograafiline isolatsioon, geneetiline struktuur muutub. Uue liigi teke ja püsimajäämine eeldab isendite küllaldast arvukust ja oma levilat. Uus liik peab leidma oma nisi. Liigi teke kõikidel organismidel ühesugusel viisil. Ristumisbarjääri väljakujunemine ei eelda alati ruumilist eraldatust lähteliigist. Uus liik võib tekkida kromosoomimuutuste tagajärjel. Kaks viimast lauset puudutavad ainult taimi. Mikro ja makroevolutsioon Liigisisesed muutuseid nimetatakse mikroevolutsiooniks. Liigist kõrgemate organismide teket ja muutusi nimetatakse makroevolutsiooniks. Seda iseloomustab kolme tüüpi muutused: organismide täiustumine, mitmekesistumine, väljasuremine. Evolutsiooniliseks progressiks nimetatakse uute keerukamate organismitüüpide teket. Divergents mitmekesistumine. Uute organismitüüpide teke erinevate elupaikade
kiirete elektronide liikumisel tekkiv ionisatsioon) ning arvust illustreerib järgnev joonis: Kromosoomide kahjustuste sõltuvus neeldunud doosist. Järgneval skeemil on kujutatud ühte võimalikku geneetilise informatsiooni kadumise viisi: Replikatsioonieelsel interfaasi kromosoomil tekib kaks DNA ahela kaksikkatkestust, moodustub atsentriline ring (kromosoomi osa, mis ei sisalda tsentromeeri), mis järgmises mitoosis kaob. Kromosoomimuutuste aluseks on DNA-muutused. Kuna DNA modifikatsioonid tekivad molekulaarsel tasemel, siis nad ei väljendu tingimata silmaga jälgitavates kromosoomimuutustes. Muutus on jälgitav näiteks raku talitluse muutusena. Peale kiiritust ja rakkude jagunemise ajal aga võivad mõned kiirgusest tingitud kromosoomide muutused olla mikroskoopiliselt jälgitavad. Sellised kromosoomide teisendused ilmnevad raku jagunemisel metafaasi ja anafaasi ajal, kui kromosoomide kuju on paremini nähtav
annaabi.ee 
