Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
Kolmandaks viiakse läbi antigeen-
antikeha reaktsioon. Selleks blokeeritakse nitrotselluloos „neutraalsete“ valkudega (nt rasvatu
piimapulber). Primaarne antikeha lisatakse süsteemi, st seerumlahjendus. Seejärel lastakse sellel
seista, st inkubatsioon seerumlahjendusega. Pärast inkubatsiooniaega detekteeritakse tekkinud
antigeen-antikeha kompleksid. Sekundaarne antikeha on märgistatud kas ensüümmärgistusega
(peroksüdaas, alkaalne fosfataas), mille korral toimub detekteerimine kromogeensuse või
kemoluminestsentsi alusel, või radioaktiivse isotoobiga, detekteeritakse autoradiograafia abil.
Immunoblott-analüüsil on kõrge spetsiifilisus, sest toimub antigeenide lahutamine elektroforeesiga.
Kõrge tundlikkuse annab antigeen-antikeha vaheline immunoloogiline reaktsioon. SDS denatureerib
valgud, st säilivad lineaarsed epitoobid, konformatsioonilised kaovad. Kliinilises diagnostikas on
immunobloti kasutamine piiratud, sest ta on aeganõudev ja raskelt automatiseeritav
annaabi.ee 
