Läänerindel muutusteta analüüs
Nad
olid põgenikud kes põgenevad iseenda eest. Noored kes alles arenevad ja
õpivad maailma ja elu armastama. Sõdurid olid nagu hüljatud lapsed aga
samas elutargad nagu vanad inimesed, aga julmad, kurvad ja
pealiskaudsed. Nende elu oli läbi. Elu oli ainult mälestustes, mida enam
tagasi ei saa. Sõda oli need noored hinged ära rikkunud kõige jaoks.
Tagasu kodus olles ei suuda Paul rahuneda, ta proovib oma raamatutest
rahu leida, aga rahu ei saabu. Ta ehmus linnas kuuldes trammi
kriuksumisest, see meenutab läheneva granaadi ulgumist. Maailm tundub
talle võõras. Tagasi ründele sõites oli ta mures oma haige ema pärast, aga
midagi ei ole teha, tuleb minna. Sõda muutus raskemaks, toiduvarud
vähenesid, mehed väsisid.
Elades rahu ajal ei saagi aru, kui õnnelikud me peaksime olema.
Toidupuudus, pidev hirm saada haavata või surra tundub nii ebainimlik ja
kauge. Tekkivad küsimused, milleks see kõik? Kas teistmoodi ei saa?
annaabi.ee 
