Johannes Aavik
” (Jänes, 1951)
Keeleuuendused
“Aavik väitis, et kui mingi uuendusega saab keelt ilusamaks teha, siis on see vaev,
mida uuenduse äraõppimine nõuab, rikkalikult tasutud. Ilu all mõistis ta häälikulist
kõlavust (mida segasid liiga sagedad s ja t, ainult esisilbil olev rõhk), lühemust (mis
teeb keele energilisemaks, rütmika- maks) ning stiililis-psühholoogilist ilu, s.o
sõnavara rikkust, süntaksi painduvust. Ilu põhimõtte domineerimine tegi Aaviku
tegevuse kergesti kritiseeritavaks, sest ilu peetakse enamasti subjektiivseks.” (Erelt,
2000)
Aavik rikastas eesti sõnavara paljude soome laenude, tule-
tiste (us-, ng- ja mus-liitelised nimisõnad, u-liitelised enesekohased tegusõnad) ja
murdesõnadega. Viimaste näiteid on almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv,
leebe, too, hajuma, kaikuma. Kodumurdest tutvustas ta eesti rahvale sönu: abajas,
imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült. Tema loodud 200 tehistüvest on
annaabi.ee 
