Vana-Rooma kokkuvõte
Pärast tema surma 395.aastal jagunes riik lõplikult
kaheks erinevaks osaks: Lääne-Roomaks ja Ida-Roomaks.
Ristiusk pööras vanade polüteistlike religioonidega võrreldes sootuks suuremat
tähelepanu õigele uskumisele ehk dogmaatikale. Paraku polnud õige usu määratlemine
lihtne, sest pühakirjas Jeesusele omistatud sõnu võis mitmeti tõlgendada. Sellepärast puhkesid
ägedad vaidlused. Neid peeti täie tõsidusega, kuna arvati, et need kes järgivad Kristse õiget
õpetust, pääsevad taevariiki. Keisrid pidasid samuti oluliseks, et nende alamad ristiusku
ühtemoodi mõistaksid, sellepärast kutsusid nad vaidluste lahendamiseks kokku üleriiklike
kirikukogusid. Seal vastu võetud otsuste põhjal kujunes järk-järgult välja õige ehk
ortodoksne usutunnistus. Vähemusse jäänud seisukohad kuulutati ketserrlikeks
väärõpetusteks ehk hereesiateks.
Ristiusu õpetuse kohaselt oli jumal üks ja ainuke, kuid ilmnes kolmel moel: Isana, Pojana ja
annaabi.ee 
