Eesti kunsti ajalugu
vaid poleemika puudutas sügavat erimeelsust nii paljude kunstnike kui kriitikute vahel.
1990.a. alguses hakkasid kiiresti arenema installatsiooni ja videokunst (Jaan Toomik, Ene
Liis Semper, Raoul Kurvitz, Raivo Kelomees, Kai Kaljo). Sellele suunale kuulus
finantsiline toetus mitmetelt fondidelt ning suur tähelepanu kriitikute poolt, mis tekitas
arusaama, et traditsioonilisest maalikunstist ei hooli enam keegi. Kreg A. Kristring nimetas
olukorda otsekoheselt "installatsioonide sõjaks maalikunsti vastu". Vaba emotsionaalset
maalitraditsiooni jätkas noorematest Kreg A. Kristring ja Agur Kruusing.
Aastail 1993 1994 hakkasid paljud kunstnikud proovima videokunsti. Põhjuseks oli ka
tehnika suurem kättesaadavus, SKKE ostis videokaamera, mida anti kunstnikele
kasutada. 1994.a. Sao Paulo biennaalil esindas Eestit kõrvuti Leonhard Lapiniga Jaan
Toomik, kes esitas videoteose "Tee Sao Paulosse"
annaabi.ee 
