Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
olevat, kui isandad (pärastisel ajal ka vasalkonna järeltulija rüütelkonna esindajad) ülemusele või
muidu avalikult maa ja pärismaalaste asjus seletust annavad. Ainult see komme jäi lõppude
lõpuks paavstide vabadusetõotustest ja -nõudeist pärismaalastele Liivimaal. Selge on, et kui
paavstide esiotsa avaldatud nõudmised teostust oleksid leidnud, olukord eesti rahvale
lahedamana oleks kujunenud ja ühtlasi - kristlikumana.
1343.-1345. a. sündmused ei suutnud rahvast võõrast ikkest ja rõhumisest vabastada,
nõrgendasid aga eestlasi tunduvamalt kui nende vastaseid, iseäranis kui arvesse võtta Preisi ja
Liivi ordu karistussalkade rahva hävitamist ning külade laastamist. Kuna vastasel
kosumisvõimalused pärast neid sündmusi soodsamad olid, puudusid nad eestlastel õieti täiesti.
Sellepärast mõjusid ka võõraste sõjakäigud, kuigi nad eeskätt sakslaste (ja vahel ehk osalt ka
annaabi.ee 
