Antiigi pärand I kodune töö 1) Kuidas suhestusid katkendis kirjeldatud perioodil kristlus ja antiik üksikute autorite kontekstis? Too näiteid. Antiik põimis end kristlusega kirjeldatud perioodil läbi kirjanduse. Autorid muutusid vabamaks, kirjutasid inimlikkusest, ihadest ja muudest aspektidest, mis kristlikkus tähenduses võisid olla ,,paganlikud." Kui kuni neljanda sajandini olid kristlaste kirjutatud tekstid peamiselt kristlaseks olemise, uute doktriinide tutvustamise, paganismi vastasuse ja moraalide kaasajastamise kohta, siis näiteks juba neljandal sajandil elanud poliitik ja professor Ausonius järgis küll kristluse palvet, kuid tema tekstikogu koosnes peamiselt mängulistest, teravmeelsetest ning erootilistest poeemidest, mis oleksid paarsada aastat varem ühiskonnas olnud vastuvõetamatud.
Aga et käituda õigesti, võib vahel eirata reegleid, kui lõpuks see hea eesmärgini viib. Vooruste arendaja oskab konkreetses situatsioonis õigesti käituda. Vooruslik inimene ei saa seega olla väga noor. Võib teada, mis on vooruslikkus, kuid et saada vooruslikuks, peab tegutsema vastavalt ning ennast arendama. Aristotelese sõnul on mõned teod alati valed (7 voorust ja 7 surmapattu). Vooruste eetika kujunes välja juba keskajal. Siis tähendas õigsus ja moraalsus kristlikkus mõttes jumalale allumist. Augustinus toob sisse mõtte, et mõistust ei tohiks usaldada, vaid tuleb usaldada ainult vaimu, seega hüljatakse filosoofia. Inimene on primaarsena hing ehk selles elus polegi tegelikult õnn saavutatav, vaid pärast surma saavutatav. Kardinaalsed voorused on arukus, mõõdukas, meelekindlus ja õiglus. Neid saab inimene ise välja arendada. Aga on 3 teoloogilist voorust, mida ise välja arendada ei saa, vaid jumal on need
annaabi.ee 
