Ajalugu: eesti 18. sajandil
· Vennastekoguduse liikumine - 1730-ndate aastate alguses jõudis Eestisse
rändkäsitööliste kaudu vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumine, mis võeti
talurahva poolt kiiresti omaks. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust,
aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Enamik kirikuõpetajaist suhtus
vennastekogudusse pooldavalt, kuna see tõi rahva religioonile lähemale.
Hoolimata sellest, et Eestit hakati süstemaatiliselt kristianiseerima alates 13. sajandi algusest,
säilisid vanad uskumused ja tavad kuni 18. sajandi esimese pooleni, mil kohaliku maarahva
seas toimus esimene suurem ärkamine kristlikule usule vennastekoguduse (hernhuutlus)
liikumise näol. Vennastekogudus oli siin ka esimeseks misjoneerivaks usuliikumiseks.
Vennastekoguduse populaarsuse üheks põhjuseks oli kahtlemata nii see, et liikumises rõhutati
lihtsat "südameusku" kui ka tõik, et esmakordselt oli põliselanikel võimalus ise korraldada
annaabi.ee 
