V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Jätke ämblik
rahule!»
«Uskuge,» ütles Charmolue, kes talle otsa vaatas, ilma et midagi oleks mõistnud, «ma
ei puuduta teda. Aga laske, palun, mu käsi lahti, teie sõrmed on ju kui pihid.»
ülemdiakon ei kuulanud teda.
«Meeletu!» jätkas ta, vahetpidamata aknaava poole vaadates. «Kui sul korda läheks seda
hirmsat võrku oma kärbsetiibadega puruks rebida, arvad sa siis, et sa ulatud valguseni?
Kuidas sa läbi pääseksid sellest kaugemast klaasist, läbipaistvast tõkkest, kristallseinast, mis
kõvem on terasest ja mis kõiki filosoofe tõest lahutab? Oo teaduse tühisus! Kui palju tarku
kaugelt sinu poole
1
5
7
269
lendab, et siis puruneda! Kui palju süsteeme põrkab sumisedes vastu seda igavest
vaheseina!»
Ta jäi vait. Need viimased mõtted, mis teda märkamatult temast enesest eemale teaduse
poole olid viinud, näisid teda rahustavat. Jacques Charmolue sundis teda lõplikult tagasi
reaalsusse pöörduma, kui talle küsimuse esitas:
annaabi.ee 
