P.Coelho "Alkeemiku" sisukokkuvõte
Kaupmees ütles "Maktub" ja õnnistas
poissi. Poiss läks oma tuppa, pakkis asjad ja märkas toa nurgas oma vana karjuse
kotti. Kui ta seda lähemalt uuris, leidis ta sealt raamatu ja mantli. Kui ta mantli
väljas võttis veeresid põrandale kaks kivi, Uurim ja Tummim. Talle tuli meelde
kuningas ja ehmatas ära, et ta oli nii hoos sellega tööga, et oli kuninga ära
unustanud. Ta võttis karjusekoti ja pani selle teiste asjad juurde. Läks trepist alla ja
märkas siis, et kristallkaupmehe juuksed meenutasid kuninga juukseid ja see
maiusutsemüüja naeratus meenutas talle kuninga oma. Tundis, et kuningas on kogu
see aeg olnud temaga. Ta lahkus ilma, et oleks kaupmehega hüvasti jätnud kuna ei
tahtnud teiste ees nutta. Aga ta teadis, et jääb seda kõike taga igatsema. Kuid nüüd
oli ta enesekindlam ja täis soovi vallutada kogu maailm. Ta hoidis käes Uurimit ja
Tummimit ja tundis vana kuninga jõudu ja tahet. Juhuslikult-või oli see märk-