Eduard Vilde
Järgnesid "Kui
Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning "Prohvet
Maltsvet" (19051908). Kõik need teosed põhinevad
inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel
ja kirjadel. Võib öelda, et rahvas soovis, et keegi tema
ajaloo talletaks ning Vilde seda ka tegi. Parim näide
sellest on triloogia viimane osa "Prohvet Maltsvet"
kurioosne, mõnevõrra moodnegi segu faktist ja
fiktsioonist, ajaloost ja usust, unistustest ja tegelikkusest.
Tänapäeval on KrimmiEesti külades, kuhu meie
esivanemad 1860ndate alguses rändasid, "Prohvet
Maltsvetist" saanud kultusraamat, millest otsitakse
minevikujälgi. Krimmi eestlased on hakanud ärkama ning
kuigi vanemais peituva igatsuse teevad tõeks Eestisse
õppima tulevad lapsed, peegeldub selles tõigas nagu
kirjanduseski tõde unelmate ja tegelikkuse ühissulamist.
Vilde parimaks teoseks peetakse 1916. a. ilmunud
"Mäeküla piimameest." Vilde noorusmälestustel rajanevas,
annaabi.ee 
