Surmaga seotud arusaamad muutuvad elu jooksul. ? Surm ja selle tähendus üksikisiku tasandil erineb suuresti sellest surmast, mida edastab meile massimeedia ning sellega kaasnevad narratiivid. Me oleme harjunud nägema telekaist krimisarju, vererohkeid õudus- ning põnevusfilme, isegi lastele orienteeritud multikad kajastavad tihti vägivalda ning sageli ka nn halva tegelase surma kui positiivset sündmust. Sellises poolreaalsuses tajume me surma kui midagi üsna ohutut, teatud olukordades isegi koomilist. Mõistetakse, et ekraanil toimunu on väljamõeldis ning kogetu pole võrreldav tõelise elulise inimese surmaga. Keeruliseks läheb olukord siis, kui sama meediumi (sel puhul
poolt. Jah, ma saan aru, et nii Eestit, kui kogu maailma räsib majanduskriis, inimesi koondatakse töölt, palku kärbitakse, lisaks toimuvad vargused, tapmised, autoõnnetused. Nagu päriselus toimuvatest halbadest asjadeks oleks veel vähe, peame seda kõike nägema ka teleseriaalidest, kus enamasti käsitletakse jõhkraid mõrvajuhtumeid ning otsitakse teadmata kadunud isikuid. See tekitab pisut masendust, kui igal õhtul peab krimisarju vahtima. Kogu see negatiivsus kogunebki inimestesse ja nendest halbadest asjadeks mõeldakse ikka uuesti ja uuesti. Mina jälgiksin küll parema meelega hoopis mingeid kvaliteetkomöödiasarju, mis panevad naerma ja tekitavad hea tuju. Niimoodi on palju parem õhtul uinuda, kui sind valdab positiivne meeleolu. Kahjuks aga leidub meie telekanalitel selliseid humoorikaid saateid suhteliselt vähe. Tuleb tõdeda, et meedial on suur osakaal inimeste elus, sest keegi ei saa enam hakkama
annaabi.ee 
