õiguspsühholoogia
selgitamiseks ja abi loodeti saada muuhulgas eksperimentaalpsühholoogiast. 1904. aastal ilmus programmiline artikkel, kus
võeti kasutusele mõiste "kuriteo koosseisu psühholoogiline diagnostika" (M. Wertheimer/gestaltpsühholoogia rajajaid/, J.
Klein "Psychologische Tatbestanddiagnostik. Ideen zu psychologisch-experimentellen Methoden zum Zwecke der
Feststellung der Anteilnahme eines Menschen an einem Tatbestand. In "Archiv für Kriminal-Antropolgie und Kriminalistik.
1904.Bd. 15. No 1. S. 72- 113".
Idee ise oli järgmine: eksperimentaator püüab mõõtmise abil kindlaks teha, kas katsealusele on teada, tuntud faktid või
sündmused, mis on vahetult seotud kuriteoga või mitte, sellisel juhul, kui isik seda ise eitab. Seega eeldati, et inimese
teadvuses esinevad üleelamiste spetsiifilised jäljed, mille olemasolu tuvastamine tõendab kuriteoga kokkupuutumist.