Eesti kirjandus I, kordamine
sotsiaalsetesse probleemidesse.
Noore Vilde esteetilisi tõekspidamisi kujundasid eelkõige Tallinna Linnateatri
lavastused ja saksa klassikaline kirjandus, eriti draamateosed, mille vastu
tundis ta tõelist huvi. Andeka noorena mõistis ta kaasaja kirjandusliku
maitse madalust ning tajus peagi, et rahvusliku liikumise ideaalide ja
reaalse tegelikkuse vahele on tekkinud sügav kuristik.
Oma varase loomingu on Vilde ise jaganud kaheks: pealiskaudsed
põnevuslood (kriminaase süzeega esikteos ,,Kurjal teel, kelmilugu ,,Mustad
leegid", romaan ,,Kuhu päike ei paista" jt) ja probleeme tõstatavad, kuigi
psühholoogiliselt veel primitiivsed jutud (,,Musta mantliga mees", milles
taunis aadli pahelisust.
Teine periood (1896-1912). Vilde esineb väljakujunenud realistina. Tema
romaan ,,Külmale maale", ajaloolise triloogia teosed, arvukad jutustused ja
novellid tähistavad kriitilise realismi tõusmist valitsevale kohale eesti
annaabi.ee 
