Kriminaalvastutusele eelnevalt mittelubatud varjamise eest ei võeta abikaasat, vanemaid, lapsi, lapsendajaid, vendi, õdesid, vanavanemaid ning lapselapsi. Samad reeglid, mis käivad mittelubatud varjamise kohta, käivad ka mitteteatamise kohta. Karistus Karistus on sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes. Seda tehakse kohtuotsuse alusel. Karistus seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises vastavalt kriminaalseadusele. Kriminaalkoodeks rõhutab, et karistuse eesmärk ei ole füüsiline kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine. Karistus on suunatud sellele, et süüdimõistetud ega teised isikud edaspidi ei paneks toime niisuguseid tegusid. Ühtlasi avaldatakse karistusega riiklikku hukkamõistu kuriteo toimepanija suhtes. Kohus võib mõista järgmisi kriminaalkaristusi: 1. Rahatrahv 2. Teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmine. 3. Arest 4
moraalinormidest. Ohvrid ja kurjategijad on tihti pärit ühest sotsiaalsest kihist. See teooria selgitab, miks alaealised panevad toime õigusrikkumisi sõltumata sellest, et nad ise peavad end suuremal või vähemal määral seotuks seaduse nõudmistega. Probleemi lahendus peitub faktis, et teatavat käitumist nõudvad sotsiaalsed normid on harva impertiivsel kujul väljendatud (süsteem on elastne). Elastsus on omane ka kriminaalseadusele (hädakaitse, süüdimatus, hädaseisund). Sykes ja Matze väidavad, et 2 hälbiv käitumine seondub vastutust välistavate asjaolude ringi alateadliku laiendamisega, mida peab õigeks hälvik, kuid ei tunnusta õigussüsteem ega ka ühiskond tervikuna. Selliseid õigustusi määratletakse tavaliselt kui õiguserikkuja poolseid ratsionaalesid oma
annaabi.ee 
