Eduard Vilde
Seda sammu on Vilde hiljem
hinnanud kui oma elu kõige suuremat rumalust. Lahkhelid perekonnas algasid arvatavasti
varsti ja põhjustasid Vilde lahkumise Berliinist juba 1892. aasta kevadel.
Kui Eduard Vilde hakkas proovima oma kirjanduslikke võimeid, ei olnud tal
kaasaegset Eesti kirjasõnast midagi niisugust eeskujuks võtta, mis oleks kokku sobinud tema
ellusuhtumisega. Loomingulise tee algul pakkus Vildele eeskuju kõigepeale välismaine kerge
ajaviitekirjandus. Nii alustaski ta kriminaaljutustusega ,,Kurjal teel", millele järgnes otse
kõrgromantika näiteks sobiv ,,Musta mantliga mees" ja siis Jaak Järvega kahe peale kirjutatud
,,Vallimäe neitsi". (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 180-182)
Suure populaarsuse rahva seas võitsid noore Vilde naljajutud. Ükski Eesti kirjanik
polnud lugejaskonnas tekitanud nii rõkatavat naeru. Lugejad harjusid Vilde naljaga ja nõudsid
lisa ning seda Vilde ka jagas aatsakümnete vältel ajalehe joonealustes, kalendrisabades ja eri
annaabi.ee 
