silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha. Neid kujutatakse inimeste maailmaga lahutamatult seotuna. Inimesed võtavad neid iseenesestmõistetavatena, pea igas peres on varandust kokku kandev kratt ja hingedepäeval võetakse söögilaua ja saunaga vastu surnud esivanemaid. Raskes olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanapagana käest. Krikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Igaüks tunneb või teab mõnd tegelast "Rehepapist". Olgu nendeks Imbi ja Ärni, kes võimaluse tekkides isegi sipelgapesast okkad ära varastaksid või Muna Ott, kes täna sülgab südamerahus risti peale ja homme vajadusel vanakuradi pildi peale. Vahest tunnete hoopis natuke lihtsameelset ja romantilise hingega kubjas Hansu või särtsakat Räägu Liinat. Äkki olete kokku puutunud oma
leitud kedagi kes läheks proovima lõppeb hinged jagamine põrgule. Vanapagan saab teada, et võib minna ükskõik kellena ning eide kaasavõtta ja peale seda on tal õigus igavesti hinged järele, muidu jääb põrgu hingedetühjaks. Peetrus soovitab minna talumehena ja täiskasvanuna mitte lapsena. Kuna Vanapagan veel kinnituseks küsib kas ei ole tõesti mingit muud moodi hinged saamiseks ja Peetrus kinnitab siis võttab Vanapagan selle otsuse vastu. PEATÜKK ÜKS Paar paneb end vist krikus või kohalikus rahvamajas kirja kui Põrgupõhja uued elanikud. Otsivad teel koju põrsast, saavad lõppude lõpuks kassi, käiakse Vana Antsu poolel kes külarahave jutu järgi kõige saab sebida. Vana Ants lubab peremehega rääkida (on ise peremees ja tõmbaba uusi tillist). Koju jõudes läheb eit piima kassile tooma, peremees kaotab silitades kassipoja ja ajab peatükki lõpuni toda laudas taga kuni Lisete koju jõuab kellele ausalt ta ära räägib
annaabi.ee 
