Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
ja mrs. Ramsay pidi tahtmatult hüüatama: “Oh kui ilus!”
Silmis tähekiirgus ja peas loor, juustes aasa- ja alpikannid – mis totrust ta küll mõtleb? Naine on
vähemalt viiekümnene; tal on kaheksa last. Nii teel läbi lilleväljade, tõstes rinnale puhkenud pungi ja
kadunud tallekesi; silmis tähekiirgus ja juustes tuul – Tansley võttis tema koti.
see nüüd juba pool tundi kestnud ja teiste teda ründavate häälte – nagu kriketikeppide matsud vastu
palle ja kriketit mängivate laste kiledad äkilised hüüatused: “Kuidas oli? Kuidas oli?” – hulgas oma
rahustava paiga leidnud hääl oli lakanud; nii et rannale paiskuvate lainete ühetooniline müha, mis
saatis ta mõtteid enamasti rahustava rütmilise muusikana, kui ta nii lastega istus, otsekui korrates ikka
ja jälle mingit looduse vaikset, vana, lohutavat hällilaulu: “Ma valvan sind – ma olen su tugi”, aga