jaoks pigem katsetuslikuks perioodiks. Eesti abstraktne kunst polnud koolkondlikuks tegevuseks piisavalt mahukas ega jõuline, ta jäi pigem katsetuseks ja enesekinnituseks. Popkunst suutis kehtestada end just nimelt noorte loomingu kaudu, mõjutades erinevates vormides kogu uuenevat visuaalkultuuri. Popkunstile mõeldes tuleb pidada laiemalt kogu muutust kultuurist, tegelikult noortekultuuri algust oma muusika, krijanduse ja visuaalkulltuuriga. Kõige olulisem om, et loobuti otsustavalt mõtteviisist, mis pidas traditsioonilist Pariisi kooli esteetikal põhinevat maalikultuuri eesti kunsti identiteedi kandjaks. Kuuekümnendate lõpus hakati identiteeti otsima viisil mis põhines mitte traditsioonil aj slele kaudu sidemeotsimisel lääne kultuuriga, vaid aktsepteerides kaasaegset elu ja selle toimismehhanisme sellisena, nagu muutuv keskkond neid esitas
Toetus oma loomupärasele fabuleerimisoskusele ja jutustamisandele. Oma varasema loomingu on Vilde jaganud ise kahte rühma: pealiskaudsed põnevuslood (kriminaalse süzeega esikteos "Kurjal teel", Peterburi- aineline armastus- ja kelmilugu "Mustad leegid" (1889), kuritegelikke ambitsioone kujutav romaan "Kuhu päikene ei paista" (1887) ja probleeme tõstatavad, kuigi psühholoogiselt veel primitiivsed jutud ("Musta mantliga mees" (1883)). järelromantilise krijanduse kriitikuna hakkas Vilde peagi väärtustama asjalikku elukäsitlust ning deklareeris 1887. aasta realismile omaseid seisukohti, põhiline üleminek realismile toimus Vilde loomingus 1890. aastate alul. Sinna viisid loomingulised kogemused, Berliini mõjud, kokkupuuted radikaalidega, tegelikkuses toimuvate arengute sügavam mõtestamineaitasid jõuda süvendatud elukäsitluse ja realistlikuma elukujutuse juurde. Realismi peegeldavate jutustuste-romaanide hulgast
annaabi.ee 
