Ernest Hemingway elu ja looming
maailmasõjas olnud tegev sõjakirjasaatjana. Tema isiklik panus Hispaania kodusõjas
1936/37 ei peegeldunud mitte ainult romaanis “Kellele lüüakse hingekella”(1940),
vaid leidis kajastamist ka näidendis “Viies kolonn”. Novelli “Vanamees ja meri” eest
pälvis ta 1954.a Nobeli kirjanduspreemia. 1961.a lõpetas H. elu enesetapuga.
Öeldakse, et H. proosa on suunatud pehmuse vastu mehes.
Alati tahtis ta kakelda. Kriitikutelegi pistis ta vahel rusika nina alla, kui nad leidsid
tema raamatute juures midagi laita. Isegi kolleege kutsus ta poksima. Kui nood
tõrkusid, siis pidid nad vähemalt imetlevalt tema biitsepsit katsuma. Ta oli naistemees
ja hoopleja, aga ka seikleja, kes otsis erilist närvikõdi. Ulgumerepüügil võitles ta
haikaladega, Aafrikas jahtis lõvisid. Hullumoodi mehelikuks pidas ta ka härjavõitlust.