Kirjandussemiootika
Olukorras, kus paljud kriitikud on
õpetajad ja vastupidi, võib kriitikul olla mõnevõrra teistsugune kontakt maailmaga ja
mõnevõrra teistsugune kujuteldav lugejaskond, kui oli tema eelkäijatel.
Siinjuures küsib Eliot, kas kaasaegse kriitika nõrkuseks pole mitte ebakindlus
kriitika otstarbes. Mis kasu ta peaks tooma ja kellele? Võib-olla on just tema rikkus ja
mitmekesisus ähmastanud lõpliku sihi. Ning, pääsemaks uppumast omaenda
kriitikutegevusse, pakub autor lakkamatu küsimise: Millal pole kriitika enam
kirjanduskriitika, vaid midagi muud?
Oma kirjanduskriitiliseks panuseks peab Eliot esseesid luuletajate ja
värssdramaturgide kohta, kes teda ennast on mõjutanud. Elioti kriitikutegevuse
voorusi ja piiranguid saab täielikult hinnata ainult tema enda luule kontekstis. Sellisel
luuletaja luulekriitikal või n.ö. ateljeekriitikal on aga kaks piiratust: kõik, millel pole
annaabi.ee 
