Kirjandussemiootika
joomine, eluead. Nende vahel pole kontraste. idüll ei tunne argielu, kõik argine on
olemuslik.
3) Inimese ühendamine looduse eluga. Valdavas osas metafoorne. (Refereeris dr.
Grigor)
17. Bahtin. Tekstist, autorist, dialoogist ("Teksti probleem lingvistikas, filoloogias
ja humanitaarteadustes üldse.")
18. Bahtin. Sõna tekstis. (Toropi järelsõna "Valitud töödele")
19. Eliot "Kriitika piirid"
“Kriitika piirid” (1956), hiline ülevaade omaenda kriitikuteele ja metakriitiline
arutelu kirjanduskriitika piiride üle. Ühes suunas neid ületades lakkab kriitika olemast
kirjanduslik ja teises suunas – kriitika.
Esmajoones juhib Eliot tähelepanu kirjanduskriitika muundumisele alates
1920-ndatest aastatest. “Kirjanduskriitika” mõiste arengus oli oluline roll Coleridge’il,
keda eristas eelkäijatest tema huvide laius ja mitmekülgsus, millega ta luule üle
arutles