Jüri Arrak, Eesti kunsti Suur Tõll
vägi" ja "Taevane muusika" Rahvusooper ,,Estonia" maja kontserdisaalis (1988).
Olulisemateks on peetud tema maale "Mees trepil" (1976), "Jüri võitlus lohega" (1979),
"Kandjad" (1980), "Autoportree maskis" (1983), "Juuda surm" (1976) jt, lisaks graafika ja
söejoonistused. (Delfi, 2014)
Jüri Arraku loomingu rõhtjooneks on absurdi või groteskipõhine sürrealism. Sageli viitavad
Arraku kujundimetamorfoosid moraalile, kannavad kriitikavihjeid või naeruvääristavad
inimpahesid ning tihti on ta oma töödes materdanud nõukogude süsteemi paratamatuid
kaasnähtusi: tsensuuri, kahepalgelisust ja konformismi. Arraku sõnumite kohaletoimetamise
viis on üldiselt agressiivne, olgu siis mõtte raamiks verine juhtum, vägivaldne motiiv,
tegelaste eksalteeritud zestid või ähvardavad poosid. Ekstraverdina on ta meditatsiooni
asemel alati panustanud sõjale ja tülile. Arraku varaseimad maaliabstraktsioonid mõjuvad