Kirjandus- ja teatriteaduse alused
mõistel on mitu tähendust: 1) ruumiline, 2) psühholoogiline, 3) ideoloogiline kirjeldab
hinnanguid, väärtusi ja hoiakuid; 4) fraseoloogiline ehk leksikaalne, tegelase
kõnemaneeris väljenduvad hinnangud. G. Genette Figuurid, uuris jutustajate tüüpe ja
narratiivi tasandeid. Diegesis: autori väljamõeldud kujuteldav maailm. Alates
1960/70.aa-test tegeleb narratoloogia suuliste narratiividega, tähelepanu nihkub
jutustuse kontekstile. Labov: kriisinarratiividele on omane jäigem ja püsivam
struktuur. Suuline jutustus koosneb vähemalt kuuest elemendist: 1) millest
jutustatakse, 2) orientatsioon: tegelane, aeg ja ruum, kes, kus, millal; 3) lisategevus; 4)
hinnang; 5) tulemus; 6) coda: jutustuse suhestatus käesoleva olukorraga. USA
sotsionarratoloogid on uurinud jutustamise traditsioone lokaalsetes kultuurides.
Suulise jutustamise uurimisel on tähtis performance'i mõiste: jutustust saatvad ja
dramatiseerivad võtted
annaabi.ee 
