millele pole nime". Pikk ennastanalüüsiv ülestunnistus tühisele inimesele, kelle isa pärast ta lõpuks vangi sattus ja keda ta ometi surmatunnini armastas. See on intiimne raamat, mille homoseksuaalne põhi võib ehk aidata peategelase kirglikke pöördumisi mõista, ometi pole selles tekstis esmane mitte peategelaste seksuaalne orientatsioon. Wilde kirjutab, kuid ei saa oma kirjadele vastust. Ta arutab omaette, analüüsib enda ja lord Alberti vahelist suhet. ,,De Profundis" mõjub kriipiva ja väljapuhastava loona kirglikust sõltuvusest. Douglas oli väga meelitatud niisuguse tuntud inimese tähelepanust nagu Wilde, kes viis teda pidevalt lõuna ja õhtusöökidele, külvas ta üle kaunite kingituste ja kirjadega. Peale vanglasse minekut aga ei tee Douglas temast välja. Wilde tunneb end kalduvat üha kaugemale individualismist. Ta teab, et ta on vaene, kuid see ei heiduta teda, ta teab ka, et tal ei tule raskusi peale vanglast vabanemist.
Nii on näiteks tema teoses ,,Magnificat" kuulda laulmas koori. Niisiis võib öelda, et Pärdi kaht loominguperioodi eraldab väga suur stiilierinevus. Kui esimese perioodi teosed on energilised, rõhuvad, kriipivad, siis teine periood on pigem hingelise ja õrna muusikaga täidetud. Mulle isiklikult sümpatiseerib rohkem tema teise perioodi looming ehk tintinnabuli-stiili kasutamine, kuna see on rahulikum ning hingelisem. Esimene loominguperiood ei meeldi mulle seetõttu, et on liiga kriipiva ja hirmutava olemusega. Kindlasti aga on inimesi, kes armastavad rohkem just tema esimest, neoklassitsislikku loomingut ning keda jätab külmaks tema tintinnabuli-stiil. Küll aga võib öelda, et Arvo Pärt on piisavalt tuntud ja eestlastele uhkuseks ning kedagi ei jäta tema looming täiesti külmaks.
raha eest ostiski omale kidra. Teistel andmetel oli ta esimene hoopis onu Chucki kingitud kasutatud kitarr, mille Kurt sai neljateistkümnendaks sünnipäevaks koos väikese võimendiga. Võõrasisa relvade müügist saadud rahaga olevat ta hoopis suure Peavey võimendi ostnud. Kes teab. Kui Kurt veel punki oma kõrvaga kuulnud polnud, üritas ta mängida oma ettekujutust punkmuusikast, kujutades seda väga kiire, lärmaka, kriipiva ja lihtsakoelisena, juhtumisi ei eksinud ta üldse. Samas oli raskusi sellega, et leida kedagi, kellega hakata bändi tegema. Kusagil viimase kooliaasta jooksul hakkas Kurt läbi käima kanepit suitsetavate tüüpidega, kes `olid ajulagedad, kuid vähemalt kuulasid nad rocki.` See seltskond hakkas vedelema Melvinsi proovides ja nii avaldas Kurt soovi tolle bändiga liituda. Proovis aga läks ta liigselt närvi ja jättis endast sellega nii viletsa mulje, et teda bändi ei võetud
annaabi.ee 
