värvust andvaid keem.elemente nim. kromofoorideks. Tähtsamateks kromofoorideks on raua rühma elemendid nagu Ti (sinine, punane, tumeroheline), Mn (roosakas, tumepunane, must), Cr (punane, erkroheline, violetne, kollane), Fe (punane, kollaskaspruun, roheline, must), Co (roosa, punane, oliivroheline, sinine, pruun, must, kollane) jt. Kriipsu väruse e. mineraali värvuse üle pulbrina otsustamiseks kasut. mati pinnaga portselanplaati, mille pinnale mineraali jätab kriimustamisel värvilise kriipsu, mis võib kokku langeda mineraali värvusega. Läige sõltub mineraali valguse absorbeerimise võimest (mida suurem absorbeerimisvõime, seda vähem läigib) ja murdumisindeksist (mida suurem murdumisnäitaja, seda rohkem läigib), kuid ei olene mineraali värvusest. Läike intensiivsuse järgi jagatakse: ¤klaasiläikega mineraalid ¤teemandiläikega m-d. ¤poolmetalse läikega m-d. ¤metalse läikega m-d.
liugekulumine (sliding wear), - frettingkulumine (fretting wear), - korrosioon-erosioon kulumine. Abrasiivkulumine all môeldakse tööpindade kulumist, mis on põhjustatud kõvema pinna mikrokonaruste või kontaktpindade vahele sattunud liikuvate (libisevate, rulluvate) abrasiivosakeste poolt. Selle tulemusena eraldub osakeste lõikava, kraapiva või paljukordse deformeeriva toime tulemusena kontaktpinnalt materjali. Plastse 4 materjali kriimustamisel ei pruugi esimene läbim materjali veel eraldada, vaid see toimub peale mitmeid kriimustusi mikroväsimuse toimel, mille käigus metall kalestub ja muutub hapramaks. Algselt habraste materjalide, näiteks keraamika abrasiivkulumisel toimub pinnakihi killunemisena ehk mikromurretena. Abrasiiviks võib olla mistahes looduslik või kunstlik mineraal, mille osakestel on piisavalt kõvadust, et kahjustada materjali pinda. Enamlevinud on kvartsiosakesed, kuna liivatolmu leidub looduses kõikjal
annaabi.ee 
