Ervin Abel
Ühel
päeval vaatab ta Dünamo staadionil, kuidas poisid mängivad jalgpalli. Üks vibalik on
kangesti saamatu, aga kui mõnel teisel läheb löök viltu, siis rõõmustab kui pöörane:
hõõrub käsi, keksib, hüpleb jalalt-jalale ja kihistab. Kiir mis Kiir! 9 Kuna tolle nooruki
hääl Kiirele ei sobinud, otsis Ervin tänavalt kedagi, kellel oleks sobivam hääl, kuid
lõppkokkuvõttes jõudis ta tema hääleni alles Kuku klubis erinevaid häälitsusi proovides.
See kriiksatus, mis ta teele saatis, sobis kui rusikas silmaauku. «Istus lauas, proovis,
proovis ja järsku tuli selline falsetiga, kriiskav hääl. Tädike kõrvallauas oli seepeale oma
teetassi maha kukutanud ja Moskva saia kurku tõmmanud, aga isa oli rõõmus, kargas
püsti ja rääkis selle häälega tänaval terve tee kuni teatrini välja et jumala eest meelest
ei läheks,» vahendab poeg Margus Ervin Abelilt endalt kuuldud juttu.10
Tükk osutub menukakas ja Abel saab kriitikalt maksimumpunktid