Tõde ja Õigus II Terve tekst
Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopasevi ja Voitinski lõbus elu võttis
aina hoogu. Seltsimehelikust jutungist ja naerust sai sagedasti laul: Slopasev mõmises kui karu
ja Voitinski piiksus linnukesena. Poisid tegid neil ukse taga kassikontserti: krahv mängis
balalaikat, Vainukägu laulis ,,Võta nüüd Issandat", Hodkevits surus lõua vastu rinda ja mörises,
Sikk tegi luuavarreotsaga kriiditatud põrandal trummipõrinat, Müller hirnus, teised karjusid kooris
midagi vahele. See kõik oli võimalik sellepärast, et direktorit polnud õhtuti peaaegu kunagi kodu
ja Ollino puudus väga sagedasti. Kord, kui Slopasev sellest mürast tüdines, tuli ta poisse
vaigistama. Aga enne ukseavamist põgenesid kõik, laua äärde jäid ainult Indrek ja Elbe.
,,Kes siin karjus? Mis kisa see oli?" päris Slopasev.
,,Kus? Millal?" küsis Elbe üllatatult vastu.
annaabi.ee 
