Vankrirattaq
Nuurmehe kaksiva punni päält, häämeelen tennäsivä Augustit ja panniva sis
tulistvalu edesi. A August löüdse, et ega na ratta õks õigõ ratta olõi, ku nii odavalt
möivä ja tsusas rattaq aidah salvõ rüki sisse. Aida kõrval kuivusõn kaie kar
´apoiskõnõ Augusti tegemisi ja ku tä õdagu kodo läts, kõnõl midä nägi, ka esäle ja
imäle. Nuuq es panõ poiskõsõ juttu edimäste milleski, aga ku järgmine päiv
kuuliva, et Kribult vankriratta päise päävä aigu är olli kaonu, võtsõ esä poja üten
ja vallamajja. Ja kõik, midä Juurõ kar´apoiskõnõ nännü oll, sai konstaablilõ är
seletädüs. Valla konstaabli võtsõ õkva jalgratta ja Juurõlõ. Augusti sai ta kuivusõ
mant kätte. Juurõ peremiis segäsi villä. Kar´apoiskõnõ kurjam es tulõki hummogu
tüüle. „Läämi aita!“ kamand konstaabliherrä.
August läts näost punatsõs ja es saaq sõnnagi suust. Halb aimdus pitsit
hõngutoru kokku
annaabi.ee 
