V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ka mõned lapsed võtsid osa sellest orgiast.
Varastatud laps nuttis ja vingus. Teine, nelja-aastane jõmpsikas, istus kõrgel pingil, jalad
ripakil laua all, mis talle ainult lõuani ulatus, ning ei lausunud musta ega valget. Kolmas
jõnglane hõõrus tõsise näoga sõrmega laua peal rasva laiali, mis küünlalt alla sulas. Ja
4
5
lõpuks üks üsna tilluke tirts istus pori sees; teda polnud peaaegu üldse näha, sest ta kraapis
katusekivitükiga paja põhja, tekitades sellist kribinat, et Stradivarius * oleks ära minestanud.
Tule ääres seisis vaat ja vaadi otsas istus kerjus. See oli kuningas oma troonil.
Kolm pätti, kelle kätte Gringoire oli sattunud, tõid ta vaadi ette ja põrgulärm jäi hetkeks
vait, ainult laps kraapis veel pada.
Gringoire ei julgenud hingata ega silmi tõsta.
«Hombre, quita tu sombrero,»^ ütles üks kolmest kaltsakast, kelle hoole all ta oli, ja enne
kui Gringoire taipas, mis see tähendab, oli teine ta mütsi juba peast võtnud