Sonetid!
maik manitsuste maskiballi mlust
eeskujulikku ehtimisel endis.
Kui kaua kurgus kutsetele kulub
veel viipeis visklemisi meie vlust
taas tolle rutus rmudele rendis?
Veel psukeste prleid puistab taevas
Kesk psukeste parve tiivaripsu
neb nutunurkadega taevalina,
seab udu une huulil igeks lipsu,
krs kogub kollasesse kootud vina.
Puul ubinate hullamise raskus
kik okste ohked korjab kobarasse,
tuul pilvepitsidega tagataskus
veab tantsutalgutele vihmakasse.
Veel valgusvallatusi pillav pike
krgknni sillerduste siidis sammub,
ta homme horisondi orjaks ajal,
kuid juba de hlmas hljuv vike
hetk pimeduse ukselvel tammub
krkkleduse kurvalt raagus rajal...
Sa oled seal
Ja puhub tuul siin mullusuiseid lehti
ning korstnarngast taamal suitsujoa
triip triibult jrge vean kui muldsel toal.
Siin vaikuses ma olen hetk veel, ehkki
leek valjust tuuleiilist knlal kustus
siis just, kui prisin: no kuis sul leb?
Kll tean ju, tean, et sealtpoolt kike ned,
ma siiski tulin kinnitama usku,
annaabi.ee 
