Tõde ja Õigus II Terve tekst
teie arvate. Isamaa äraandjat minust ei saa, tsaari tapjat ka mitte. Olen küll vabamõtleja, hirmus
vabamõtleja, aga ma ei salga rahvust ega usku. Aga see, mis teie soovitate, oleks juba kurat
teab mis. Las teised salgavad vene vaimu, las nemad annavad isamaa ära ja tapavad tsaari,
mul ükskõik, mina ei tee seda mitte. Milleks siis just mina? Olen mina siis see suurim siga
suurel Venemaal? Goethe ja Schiller on sigadusega läinud ja aitab minule sellestki. Nemad ise
tehku oma Kreutzvaldiga mis tahes. Kel janu, sel jalad."
,,Muidugi, teil on täiesti õigus, Aleksander Matvejits," oli ka Voitinski nõus, ,,aga ma mõtlesin
muidu naljaks, et kas tunnevad, et pole Puskin."
,,Tunnevad!" hüüdis Slopasev. ,,Oma tunnevad!" kinnitas ta. ,,Põlvepikkune, aga juba tunneb.
See pole see, mis meil. Meie sureme ära, aga ikkagi ei tunne oma, nemad tunnevad juba
sündides, nagu oleks neil koera nina ja kassi silm."
,,See on ikka seal, kus puudub kultuur," seletas Voitinski