kriitikata vastu. Temaga vesteldes tundsid inimesed ennast vabalt ning Koidula mõjus neile väga sõbralikult ning hoolivalt. Ta oli abivalmis ning hoolas naisterahvas. Talle meeldis väga kirjutada. Kui ta oli hõivatud tööga „Eesti Postimehes“, siis püüdis ta ikkagi leida aega luuletuste kirjutamiseks. Luuletused olid talle väga hingelähedased. Hoolimata ajanappusest püüdis hoida suhteid Fr.R.Kreutswaldiga ja C.R.Jakobsoniga, sest pidas seda tähtsaks. Kreutswaldilt sai vastu hinnanguid oma loomingu kohta. Lydia Koidula looming Kuna Koidula oli väga andekas kirjanik, siis jõudis ta oma lühikese elu jooksul kirjutada päris palju . Raamatud „Emajõe ööbik“ „Vaino-lilled“ Luuletused „Mu isamaa on minu arm“ „Kodu“ „Emasüda“ „Eesti muld ja eesti süda“ „Hällilaul“ „Isamaa!“ „Enne surma Eestimaale“ Proosa
põhilaulupidu Tallinnas. Praegu toimuvad Eesti üldlaulupeod viie aasta tagant. Viimati oli üldlaulupidu 2004. aastal. Järgmine üldlaulupidu toimub 2009. aastal. Üldlaulupidude vahel toimuvad ka iga viie aasta tagant noorte laulu- ja tantsupeod, kus põhiesinejad on koolinoored. Esimest üldlaulupidu viisid läbi Lydia Koidula ja tema isa Johann Voldemar Jannsen. Eesti Kirjameeste Selts oli Tartus aastail 18711893 tegutsenud kirjandusselts. Seltsi asutamispõhimõte pärineb F. R. Kreutswaldilt, C. R. Jakobsonilt ning H. Wühnerilt. EkmS-i tähtsamaid tegevusalasid oli eesti keele uurimineja korraldamine ning uue kirjaviisi propageerimine. Teiseks seltsi ülesandeks oli sõnalise ja ainelise vanavara kogumine. J. Hurda juhtimisel alustati süstemaatilist rahvaluule korjamist. Eesti Kirjameeste Seltsi esimene president oli Jakob Hurt, pärast teda Carl Robert Jakobson, Hugo Treffner, Mihkel Veske, Johann Köler ja Karl August Hermann. MHG 1. septembril 1906 a
annaabi.ee 
