Goethe - Noore Wertheri kannatused
pean Sulle ütlema: nagu kõikjal! Inimsugu on ju üpris ühetaoline. Enamik rügab peaaegu
kogu aja, et ära elada, ja see vabadusepisku, mis neile jääb, ahistab neid nii, et nad sellest
lahtisaamiseks igasuguseid vahendeid otsivad. Oh seda inimese saatust!
Lk. 14- Sestsaadik kui ma siin olen, viibin sageli väljas. Lapsed on minuga ära harjunud,
saavad minult tükksuhkrut, kui ma kohvi joon, ja jagavad minuga õhtuti võileiba ning
hapupiima. Pühapäeviti ei jää nad iialgi ilma oma kreutserist, ja kui mind pärast
jumalateenistust kohal ei ole, on perenaisel korraldus neile raha välja maksta. Nad usaldavad
mind, jutustavad igasugustest asjadest, eriti aga lõbustavad mind nende vallatused ja lihtsad
mängud, kui külast rohkem lapsi kokku tuleb.
Lk. 25- Üleeile tuli linnast maaülema juurde arst ja leidis mu maas Lotte väikestega
vallatlemas: mõned vähkresid mu peal, teised torkisid mind, mina aga kõdistasin neid, ja
üheskoos käratsesime kõik kõvasti
annaabi.ee 
