Eesti XX sajandi algul
Postimees muutus julgemaks ning lugejate arv kasvas. Esimene võitlus oli
rahvusliku alaväärsuse vastu, eestlased tundsid häbi oma rahvuse üle (Kadaka
sakslane ja Paju venelane: eestlased, kes saksastusid või venestusid). Oli tarvis
näidata, et eestlased on samasugused rahvas nagu venelased, sakslased ja soomlased.
Jaan Tõnisson ja Willem Reiman hakkasid Tartus avalikes paikades kõnelema eesti
keelt. Postimees sattus sulesõtta Ado Kreisteiniga. Ado Kreisteini ajaleht Olevik
hakkas kaotama mitmeid toimetuse liikmeid ja lugejate arv kahanes, kuna Postimees
muutus populaarsemaks. Jaan Tõnisson kritiseeris Vene võimu ettevaatlikult, nad
taunisid venestamist aga suures poliitikas (Vene impeerium) jäi teadlikult ja tahtlikult
tagasihoidlikuks, sest väike Eesti riik ei saa dikteerida ja nõuda midagi selliselt suurelt
impeeriumilt.
Seltsiliikumise tõus (karskusseltsid, põllumeesteseltsid jt) ja ühistegevuse algus:
J. Tõnissoni ja W
annaabi.ee 
