Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
kogu aeg värises, et tuult ei tuleks. Aga tuul tuli ja puhus udukanga ära; udu tagant rebenesid
elüüsilised kangad nagu õrnad gobeläänid ja kadusid allatuult; nende tagant tuli kivikõrb,
kõhnunud lambakarjused, tühjaks kuivanud kaevud... Niipalju seda illusoorset maailma.
Miks ma üldse selle raamatu kirjutasin? Vastukaaluks heaolumaailma elüüsilisele, eufoorilisele
elutundmisele, mida surutakse lausa vägivaldselt peale. Praeguse aja elu on nagu pikk-pikk
sünnipäev lasteaias, kus kreemikooki ja mahlajooki tuuakse aina juurde ja maksta ei tule kellelgi.
Selle maailma taju on vägisi peale pressitud.
Miks ma kirjutan kannatusest ülivõrdes? – Inimese konstitutsioon on paika pandud kas siis Looja
poolt või öeldakse, et ta on iseenesest niimoodi täpselt suhestatud – inimeses peab kõik olema:
rõõm, kannatus, valu. Ja kannatusel on inimese konstitutsioonis ülim tähendus sellepärast, et
kannatus vormib meist inimolendid. Ainult kannatusel on võime luua inimesest inimolend
annaabi.ee 
