Kostja vastus
tasu ning lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kõnealuste lepingute kohaselt oli
krediidi kasutamise tasu võrdne krediidisummade endaga. Hageja nõudis intresse suuruses
900 eurot ja 2300 eurot, mis olid fikseeritud rahasummana lepingus. Tulenevalt VÕS § 397 lg
2 (krediidilepingutele kohalduvad laenulepingu sätted VÕS § 401 lg 3 kohaselt) tuleb intressi
tasuda kas seadusjärgses või lepingujärgses määras ehk protsendina krediidisummalt. Antud
olukorras on selleks määraks mõlemal juhul 100%, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne ja
kostja jaoks äärmiselt ebasoodne arvestades seda, et seadusjärgne intress ei ole ligilähedanegi
100 protsendile. Lisaks sellele sisaldub krediidilepingutes säte, et viivist tohib hageja nõuda
ka intressilt, mis on aga seadusevastane tulenevalt VÕS § 113 lg 6. Hageja ja kostja vahel on
varasemast ajast ärilised suhted (hageja osutas kostjale raamatupidamisteenust), mis on