E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi
noomimisest -- meelt parandada ja viisakas olla -- pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse
oma neljajalgset venda kupja peale ussitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja
edasitagasi
hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras
ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda «uist! uist!» --
aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! -- - ja ülbe looma hambais kõigub hõlma-tükk, millega
ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru
pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud.
Kubjas katsus haleda näoga oma kätkenud kuuehõlma ja vingus: «Tarapitale oleks tõesti
taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: «Küll ma su kaela murraksin,
hundi-sööt!»), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst