Tõde ja Õigus II Terve tekst
ametit kõige paremini mõistma. Muidugi, seda ta mõistiski, aga ühes sellega käis ta härra
Voitinski endaga nõnda ümber, nagu oleks see isegi mõni niisugune, kelle peaks riputama
saunas õrrele, ja siis keeva vett kapaga kerisele kupatama. Ühesõnaga -- ta võttis Voitinski
nagu mõne kärnase koera ja läks tegi ta asjalikult puhtaks, ning kui ta tema koju tõi, ütles ta:
,,Nüüd võib vanamees paar ööd kratsimata magada."
Aga ühel laupäeval, kui lähenes jällegi saunaminek, hakkas härra Voitinski kuidagi imelikult
Indrekule järele käima, nagu oleks tal midagi piinlikku südamel. Viimaks ometi sai ta öeldud:
,,Härra Paas, mul on teile suur palve."
Indrek mõistis kohe, et asi peab tähtis olema, sest harilikult ei härratanud Voitinski teda kunagi,
ja ta jäi küsivalt rääkijale otsa vahtima. Aga selle asemel, et oma palvet avaldada, hakkas