„Tere. See on Andres Eestist. Mulle andis teie telefoninumbri Kristjan.” - Mis küsimuse asjus Te helistate? - Tahan Teiega kohtuda, - võttis Andres ennast kokku. – Võib ma tulen homme hommikul? Mis kell Teil tööpäev algab? - Kell 8 hommikul. Aga mis küsimuse asjus Te olete? - Ma seletan Teile kõik homme. Ma tulen kell 9 hommikul. - Oh, jumal, hästi, - ja Krasnov viskas toru ära. „Jah, kohtumist kokku leppida, tundub, et ma ei oska. Usun, et härra Krasnovi järgmine fraas oli: „Palun mind rohkem mitte selle idioodiga ühendada!”” Järgmisel päeval täpselt 9 oli Andres kohal. Teda võttis vastu sekretär ja juhatas ülemuse kabinetti. Andres läks hämarasse kabinetti ja äkki tundis tugevat lööki pähe. „Ei saa aru...”- oli tema viimane mõte ja ta kaotas teadvuse.
alustasid pealetungi. Kasakate tagalas oli 5.kolonn sealsete tööliste ülestõusude näol. Doni kasakaid suruti tagasi, hõivati suuremad linnad, kasakaväe võimetes pettunud Kaledin lasi end maha, suur osa kasakaväest läks laiali, koduküladesse tagasi. Vaid väike osa enamlusele vaenulikest kasakatest tõmbus tagasi steppidesse, üritas endal elu sees hoida. 1918 kevadel hakkasid kasakaväe riismed koonduma, valisid uue atamani Krasnovi, märtsis läksid Doni kasakad üle ise pealetungile, üsna kiiresti tõrjusid punakaardi salgad Donimaalt välja, hõivasid ka suuremad linnad jne. Oluliseks oli enamlaste poliitika- terror ja ära võtmine, panid elanikke toetatma kasakaid. Kasakavägi hakkas saama kevadel täiendust, suvel asus otseselt pealetungile. Liikus Donimaa ajaloolistest piiridest kaugemale, jõudes välja Volga jõele ja püüdes hõivata Volga jõel olnud
annaabi.ee 
