Olemuslugu oma koerast
vaikselt teisele korrusele ja teen oma uinaku suures voodis, millel on mul au magada
ainult päeval, kui pererahvast kodus ei ole. Olen kade selle voodi omaniku peale,
kuna siia pikali visates võibki ennast magama unustada. Lösutan oma kolm tundi siin
ja tunnen, et kõht on tühi ja lippan alla korrusele toitu nuruma. Mind ei usaldata ikka
veel omapead koju jääma ja pean olema vanaema ja tema tüütu krantsiga. Oma
toidunõu ees tiirutades mõistetakse, et ma tahan süüa ja nüüd on minu lemmik
söömakord ja kodujuust ajab mind lihtsalt hulluks. See on toit, mille nimel ma teeksin
kõik. Teen paar jooksuringi ümber ahju rõõmust ja alustan mugimist. Söön isuga ja
lakun viimasegi toiduraasu kausist ära. Jälle joon vett ja mõtlen, et see teine väike
olevus siin majas ei tohi minu kohta üle võtta ja meelega joon tema kausist. Ma
annaabi.ee 
