Taolise "kirjandusliku võtte" puhul on kõige hirmsam, et kergem ei hakka tegelikult ju kellelgi. Veel vähem toob see kedagi tagasi. Kui teise inimeste tundeid saaks omal kombel "ümber" kirjutada, siis kirjutaksid paljud sarnaselt : "Kirjutaksin su tõtlikku sammu tagasihoitud kahetsuse ja süü; kirjutaksin su komistama tänava äärekivil; kokkupõrkes möödujaga laseksin sul reeta kaotatud enesekontrolli. Omaenda pähe kirjutaksin aimatavad mõtted; kirjutaksin aknapiitadesse krampuvad käed ja rinnale kukkuva pea. Sellesse pähe aga kirjutaksin halastuse ja andeksanni, otsuse ja loa- võid tagasi tulla. Pead tulema. Tule!" Jah, kirjanduse abil saab kirjutada konkreetsele inimestele pähe mõtteid, südamesse tundeid, pigistada silmist pisaraid, veiderdada erinevate maskidega. Ometi on sel kõigel nii vähe pistmist selle reaalse inimesega. Nagu kirjutas autor: "Kõigest kirjandus, kallis!"
sotsiaalpoliitikas. Ma jälgin ''Fönixi'' kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk," märkis Meri. Meri leidis, et me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast, kuid selle asemel krampuvad poliitikud detailidesse ja eriteadlased liigakadeemilistesse, arusaamatus eesti keeles väitlustesse. "Ma tunnen, et meie poliitika, majanduse, avaliku sõna ja ühiskondlike organisatsioonide juhtide seas jääb puudu nii oskust kui tahet õigeid seisukohti selgitada, kaitsta ja ka ellu viia," ütles president. Meri sõnul on meil olemas kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta - Eesti inimesed ja Eesti loodus. ,,Millistena me neid
annaabi.ee 
