· ,,Südamepõhjas olen ma tegelikult lihtne naine,"ütles Peggy Hopkins Joyce, kohendades briljant- ja smaragdvõrusid, mis ta käsivart peaaegu küünarnukini katsid. Ühel sätendas kahekümnekaraadine briljant. · Sest mis see nali muud on kui väljakutse saatusele: kui me oma abituses ei naeraks loodusjõududele näkku, kaotaksime arvatavasti mõistuse. · Sõjast tulid kohutavad inimvared jalutud, käteta, pimedad, moonutatud nägude ja kägarasse krampunud liikmetega sandid! Ega sõda nendelegi halastanud, kes ei saanud surma ega haavata paljudel tuli edasi elada moonutatud hingega. Sõda on kui Minotaurus, kes õgib ära noored ja jätab ellu vaid küünilised raugad. Kuid ometi me unustame kõik ja hakkame sõda isegi ülistama. · Kirjanikud on üldiselt meeldivad inimesed, kuid peavad palju endale. Nad ei armasta jagada, mida teavad, hoides selle enamjaolt oma raamatute jaoks. Teadlastest võiks
kurku. Ta oleks tahtnud häbiposti puruks lõhkuda, ja kui välk ta silmis surma oleks tuua suutnud, oleks ta mustlastüdruku pihuks ja põrmuks teinud, enne kui too üles sai ronida. Tüdruk ligines sõna lausumata kannatajale, kes tema eest asjata kõrvale tahtis rabelda, vabastas oma vöölt kõrvitsapudeli ja ulatas selle ettevaatlikult õnnetu kuivanud huultele. Silmas, mis seni oli kuiv ja punetas, nähti nüüd suurt pisarat, mis aegapidi mööda inetut ja meeleheitest krampunud nägu alla veeres. Võib-olla oli see esimene pisar, mida õnnetu elus kunagi oli valanud. Ta unustas hoopis, et ta juua tahtis. Mustlastüdruk ajas oma väikese suukese kärsitult mossi ja toetas naeratades pudelikaela vastu Quasimodo suurte hammastega suud. Küürakas jõi pikkade sõõmudega. Teda kõrvetas janu. 1 3 0 Kui ta lõpetas, ajas ta oma mustad huuled torru, küllap selleks, et suudelda ilusat kätt, mis teda nõnda oli aidanud