Filosoofilised otsingud Ajakriitilisus Võllahuumor ja iroonia "Magaja" Võibolla peitub mus päike. Võibolla ka kaks või kolm. Kuid suhu mul kasvab sammal ja juukseisse kuhjub tolm. Mu liha on kuivanud kiviks, mu veri kui roostetanud. Kui kellelgi tüliks olen, siis kaevake mulle haud. Ei riiva mind kõduingel ka sügava liiva all. Mu hingetõmbed on pikad, ma magan kui metall. Ja unekollile kõrri ei krampu enne mu käed, kui variseb Altmaa värav ja kaheks kukuvad mäed. Tänan kuulamast!
väljanduselt: kindla vormiline, lakooniline, tabav, Magaja Võib-olla peitub mus päike. Võib-olla kaks või kolm. Kuid suhu mul kasvab sammal ja juukseisse kuhjub tolm. Mu liha kuivand on kiviks, mu veri kui roosteraud. Kui kellelgi tüliks olen, siis kaevake mulle haud. Ei riiva mind kõduingel ka sügaval liiva all. Mu hingetõmbed on pikad, ma magan kui metall. Ja unekollile kõrri ei krampu enne mu käed, kui variseb Altmaa värav ja kaheks kukuvad mäed.
1937, kõigest 3 aastat peale esimest luulekogu. Luulest kostub kaduvuse ja surma tunnetamine, kuid kõlab negatiivse asemel positiivsus: ,,Ei riiva mind kõduingel/ ka sügaval liiva all."(,,Magaja"). Võrreldes esimese luulekoguga, on luule muutunud helgemaks, kuid süngus pole veel täielikult kadunud. Inimene on saanud uhkeks ja iseseisvaks, miski ei suuda teda vallutada. Luuleread kõlavad kuninglikult: ,,Ja unekollile kõrri/ ei krampu enne mu käed,/ kui variseb Altmaa värav/ ja kaheks kukuvad mäed."(,,Magaja"). See kõlab ennast kehtestavalt ja võimsalt. Rõhk on nihkunud inimese võitlusele välismaalimaga. Ohunägemusi suure sõja eelsest olukorrast annab edasi luuletus ,,Dies irae", eesti keeles viha päev. On mõista, et suurt muret tuntakse olukorra pärast siin maal. ,,Kogu võim on sääl praalival puupääl./ Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl." Võim ei hooli vaimust ja tõesti
annaabi.ee 
