tulemusena Rootsi kätte, sai Olustverest de la Gardie'de hiigelvalduste üks osi. 1630ndatel aastatel pantis de la Gardie'delt mõisa Valentin von Schilling, alates 1660ndatest aastatest oli mõis aga von Schlippenbachide aadliperekonna omanduses. 1742. aastal siirdus mõis perekonnasidemete kaudu von Fersenite aadliperekonna valdusse, kes pärinesid Harjumaalt Pahkla mõisast. Millalgi 17. sajandil viidi mõisakeskus ka tänini säilinud asukohta. Nikolai Paul von Fersen, Olustvere krahvidest viimane, on mõisa ilu heaks teinud kõige rohkem. Enamik mõisa tipptasemel ehitistest pärinevad just tema ajast. 1903.aastal valmis Ingise stiilis uhke mõisahäärber.Projekti autoriks oli tõenäoliselt Inglise arhitekt Arcibald MacPherson.Põhiolemuselt on see kahekorruseline ja ebasümmeetriliselt liigendatud. Kõrge graniitsokliga maja esimene korrus on punastest tellistest ja teine on kaetud heleda pritskrohviga. Mitmel fassaadil asuvad korrustevahelised karniisid ning sammasrõdud.
Neist said väga head sõbrad. Ema ei vajanud kellegi teise seltsi, talle piisas Cedricust. Cedric hüüdis ema kallimaks mitte emaks, sest nii kutsus teda ka isa. Cedric õppis varakult lugema ja rääkis tõsistest asjadest (poliitikast). Cedric suhtles täiskasvanud inimestega. Ta võis nendega pikalt arutada maailma asjadest. Tema parimaks sõbraks oli õel kaupmees Hobbs, kes armastas Cedricut väga. Teine hea sõber oli kingaviksija Dick. Ühel päeval, kui Cedric vestles Hobbsiga krahvidest, et need ei ole head inimesed, tuli Cedricule järgi Mary (Cedricu hoidja ja sõber) ning viis ta koju, sest ema pidi temaga kohe kõnelema. Kodus oli võõras mees, nimega Havisham. Ta oli advokaat, kes teatas, et Cedricul on Inglismaal vanaisa krahv Fauntleroy ning Cedric peab temaga kaasa minema Vanaisa on väga haige ja Cedric on ainuke pärija, kellest saab krahv. Cedric oli väga elevil kuid tal oli kahju lahkuda oma sõpradest. Cedricul oli väga palju küsumusi Havishamile ning nad
Lord Carnarvon sitis tagasi Kairosse, kus ta vljakaevamiste ajaks oli kinni pannud sviidi hotellis Continental. 5. Lord Carnarvoni lpp Aprilli alguses sai Carter Luksoris teate, et lord Carnarvon on raskesti haigestunud. Ta ei osutanud telegrammile liiga suurt thelepanu. Alles siis, kui saabus teine teade: Lord Carnarvon tsiselt haigestunud. Krge palavik! , sitis Carter Kairosse. Sellest, mis edasi juhtus, annab teada lord Carnarvoni poeg. Carnarvoni krahvidest kuues pikakasvuline, laialgne ja eneseteadlik tleb: Yes, its quite a story. (Jaa, see on koletu lugu.) Lord Carnarvoni haigus algas kummaliselt. Tunnen end halvasti, oli viiekmne seitsme aastane lord elnud hel peval hommikust ses. Tal oli siis juba 40-kraadine palavik. Jrgnes tugev vappeklm. Jrgmisel peval oli Carnarvonil parem, siis tusis krge palavik taas. Nii kis see kaksteist peva jrjest. Arstid tegid kindlaks, et lord Carnarvon oli endale habet ajades sisse liganud
parvele minna, ja leidis, et parv oli kadunud. Ta oli arvanud, et tal nüüd ots käes on, ükskõik kuidas asi lõpeb: kui ta ei pääse, siis ta upub, ja kui ta pääseb, siis päästja saadab ta koju, et lubat ud tasu kätte saada, -- ja siis müüb miss Watson ta kindlasti Lõunasse. Noh, selles oli tal õigus; tal oli enamasti alati õigus; neegri kohta oli tal haruldaselt selge pea. Lugesin Jimile õige palju kuningatest ja hertsogitest ja krahvidest ja muudest sihukestest inimestest ja kui uhkesti nad riides käivad ja kui peened kombed neil on: kutsuvad üksteist majesteetideks ja kõrgusteks ja hiilgusteks ja nii edasi, selle asemel et öelda «mister». Jim ajas silmad pungi, oli väga huvitatud ja ütles: «Ma ei teadnud, et sihukesi on nii palju. Ma pole muist kuulnud kui vanast kuningast Saalomonist või neist, mis mängukaartide peale on trükitud. Kui palju üks kuningas ka teenib?» «Teenib?» ütlesin ma
annaabi.ee 
