Ta reetis sõpruse
'' lausus ta kurjakuulutaval irvel. Ma
ei suutnud seda uskuda. Ta ju lubas, et ta ei iitsata sellest kellelegi.
''Eks tuleb tunnistada jah, et ma olen päris kuum tükk,'' ütles mu ,,prints valgel hobusel", ''sinu kohta ei saa
kahjuks sama öelda!'' See tegi pisut haiget. Mitte niivõrd see, mida ta minust arvas, vaid fakt et ma olin teda
pidanud teistsuguseks. Igatahes ei suutnud ma enam klassis viibida ja jooksin sealt minema. Krahmasin
garderoobist jope ja jooksin koju.
Terve tee oli mul mõru klomp kurgus ja tuppa jõudes hakkasid pisarad voolama. Mul oli raske endale tunnistada,
et ma olin sellise vea teinud. Miks ma endale varem ei teadvustanud, et on olemas pinnapealne sõprus? Kui
rumal minust, tundsin end, kui viimne narr. Terve päeva veetsin enda toas voodil lamades ja end järgmiseks
päevaks ette valmistades. Teadsin ju, et ega klassikaaslased ei unusta seda niipea. Nad hõõruvad mulle nina alla
annaabi.ee 
