ühiskonnas teineteise sallimisest ja armastuse leidmisest. Muusikali peategelane on luigepoeg Inetu, kes teistest välimuse poolest erineb ja keda selle pärast ei sallita. Mulle päris meeldis see muusikal, kuid see pole minu lemmik. Mõnes mõttes oli Inetu minu jaoks pettumust valmistav, sest ootused olid kõrgemad. Minu arvates on "Inetu" rohkem laste-, kui noortemuusikal. Ka etenduse ajal oli enamus osa publikust lapsed ja see oli üsna häiriv, sest minu taga istuvad lapsed krabistasid pidevalt kommipaberitega. Minu jaoks oli see igav, et osad laulud olid sarnased. Mis mulle aga meeldis, olid näitlejate värvilised kostüümid ja vahepeal esinevad naljad. Minu lemmiktegelas etenduses olid kolm pardipoega ja pardisa. Nad jäid meelde oma vaimukuse ja välimusega. Muusikali laulud olid väga lõbusad ja kõige paremini jäi meelde konnade poolt esitatud laul. Ka publik elas sellele laulule kõige energilisemalt kaasa. Teatrielamuse muutis meeldejäävaks ka see, et ooteruumis
tema jõudis sinna. Polnud enam nii palju ja nii suuri usse, polnud enam jõeäärses padrikus nii palju pardipesi, polnud enam jões nii palju kala ja vähki, polnud Jõessaares enam nii peeni ja painduvaid kaski, kui oli olnud millalgi varemalt. Midagi seda ei olnud enam, nagu jääks maailm aasta-aastalt aina vaesemaks. Omataolise vaesena Indrekki istus kuuris õlekool, kuhu tema seltsiliseks ilmus pruuni- ning valgekirju kass valvama hiiri, kes krabistasid õlgedes. Õnnelik kass, mõtles Indrek, et ta pole sündinud Vargamäel: seal oleks talle juba enne kivi kaela seotud ja ära uputatud, kui ta silmad oleksid jõudnud avaneda ja ilmavalgust näha, sest vana Mäe Andrese arvates ei saa kirju kass ei hiirt ega varblast kätte, varitseb ainult lihaliua ja piimapüti järele. Aga siin valitsevad nähtavasti teised olud, sest kirju kass on juba kõrge vanaduseni elanud ja toidab end ikka veel
annaabi.ee 
