14, a) või metallist (joonis 3.14, b) kilp-varjade, paisuprussidest e sandooridest moodustatud sandoorvarjade (joonis 3.14, c) ning vooluhulka käsitsi reguleerida võimaldavate (vardaid välja võttes) varrasvarjadega (joonis 3.14, d) kaetakse suhteliselt väikesi avasid. Suurte paisude tasand- (joonis 3.15, a), segment- (joonis 3.15, b), klapp- (joonis 3.15, c) ja katusvarjasid (joonis 3.15, d) tõstetakse sildkraanaga. Kanalid, kraavid, rennid ·Kanaliks (kraaviks, renniks) nimetatakse tehisveejuhet, mis juhib vee tarbijani või sealt ära. Voolusängi ristlõike kuju võib olla mitmesugune (joonis 4.1): rennidel (flume), mis tehakse betoonist, puidust või muust materjalist, ristkülik, kolmnurk, poolring või parabool, pinnasesse kaevatavatel kanalitel (canal) ja kraavidel (ditch) peamiselt trapets või (halvasti püsivates pinnastes) parabool, tuleb ette ka liitprofiile. Ka kanalisatsiooni-torud (sewer) ja
järved. Hüdrobioloogiliselt kuulub enamik kõrgustiku järvi kultuuristatud maastikule omaste toitaineterikaste (eutroofsete) järvede hulka. Ligilähedaste arvutuste järgi on jõgede ja ojade kogupikkus kõrgustikul 350 km. 1 km2 kohta tuleb siin umbkaudu 300 m pikkune oja- või jõelõik. Kõrgustiku suuremad jõed (Väike- Emajõgi, Elva jõgi, Ahja jõgi, Pühajõgi) algavad järvedest ja soodest väikeste ojadena, mis looklevad küngastevahelistes nõgudes või on kraaviks õgvendatud.3 Kõrgustikult laskumisel, kus jõed osalt on endale uuristanud pinnakattesse sügavad sälkorud, osalt aga kasutavad aluspõhjasse lõikunud ürgorge, on nende lang suur. Jõgesid paisutavad siin arvukad veskitammid ja neil on kujunenud paisjärved. Mullastik Peamiselt vahelduvast pinnakattest ja reljeefist tingitult on Otepää kõrgustiku mullastik kirev nii levikult kui erimiliselt koosseisult. Suurem osa kõrgustikust kuulub erodeeritud kamar-
annaabi.ee 
